Sevanna Poghosyan kaitseb doktoritööd „Soviet and Russian Approaches to Democracy in International Law“

31. oktoobril kell 10.00 kaitseb Sevanna Poghosyan õigusteaduse erialal doktoritööd „Soviet and Russian Approaches to Democracy in International Law“ („Nõukogude ja Vene käsitused demokraatiast rahvusvahelises õiguses“).

Juhendaja:
professor Lauri Mälksoo, Tartu Ülikool

Oponent:
professor Angelika Helene Anna Nußberger, Kölni Ülikool

Kokkuvõte:
Käesoleva väitekirja peamine eesmärk on analüüsida Nõukogude Liidu ja praegusaegse Venemaa käsitusi demokraatiast rahvusvahelises õiguses „demokraatiaõiguse“ (democratic entitlement) teesi valguses. Samuti vaadeldakse selles nende käsitusi enesemääramisõigusest, mida peetakse sisemiselt seotuks arusaamaga demokraatiast rahvusvahelises õiguses. Sissejuhatavas peatükis (kompendium) ja neljas artiklis käsitletakse uurimuse peamist küsimust: kas on välja kujunenud eriomane Venemaa käsitus demokraatiast rahvusvahelises õiguses? Aluseks võetud hüpoteesis eeldatakse, et Nõukogude Liidu ja praegusaegse Venemaa käsituste vahel on järjepidevus. 

Nõukogude Liidu käsitust uurides keskendutakse ametlikele seisukohtadele, eelkõige seoses 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooniga ja 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga. Tänapäeva Venemaa puhul analüüsitakse eelkõige aastatel 2000–2024 toimunud arenguid, käsitledes Venemaa ametlikku seisukohta selliste rahvusvahelise õiguse jaoks pöördeliste sündmuste suhtes nagu Krimmi annekteerimine 2014. aastal ja täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse 2022. aastal.

Üldiselt ilmneb järeldustest, et Venemaa käsitus demokraatiast rahvusvahelises õiguses on muutunud järjest sarnasemaks nõukogudeaegsele, sisaldades sellega võrreldes nii lahknevusi kui ka järjepidevust. Nende käsituste järjepidevust võib näha selles, kuidas neis praktilise kasu eesmärkide nimel vormiliselt rõhutatakse suveräänsuse ja mittesekkumise tähtsust rahvusvahelises õiguses (suurriikide puhul) ning seistakse vastu lääne liberaalse „demokraatiaõiguse“ teesile. Samas puudub neil ühine ideoloogiline ja järjepidev kontseptuaalne alus. Seega on väide Venemaa eriomase käsituse olemasolust demokraatia ja rahvusvahelise õiguse küsimuses osaliselt kinnitust leidnud.

Kui arutleda selle üle, millist mõju Venemaa käsitus demokraatiaõigusest rahvusvahelises õiguses avaldab, on väljavaade liberaalse demokraatia pooldajate jaoks vastuoluline, sisaldades nii lootust kui ka muret. Sellest võib järeldada, et probleemidele vaatamata on lääne liberaalne paradigma jätkuvalt peamine raamistik, mis kujundab „demokraatiaõiguse“ arengut rahvusvahelises õiguses. Samas on endiselt ülekaalus esmajoones suveräänsust rõhutav liberaalsusele vastanduv käsitus; Francki visioon demokraatiast kui üldtunnustatud juriidilisest õigusest on täna sama kauge kui 1990. aastatel.